Vincent van Gogh "Mandliõied"

Vincent van Gogh "Mandliõied"

Joonis 1. Tükike Vincent van Gogh'd mu telefonil

Sellel suvel juhtusin külastama Amsterdami, kus mõned aastad tagasi olles ei jõudnud ajanappuse tõttu Van Goghi muuseumisse, seega pidin seekord seal kindlasti ära käima. Muuseumis oli tohutult palju teoseid, kuid eredalt jäi mulle meelde "Mandliõied," mis asub tolle muuseumi viimasel korrusel. Valisingi antud maali, sest olen seda enda silmaga näinud ning soovisin selle kohta rohkem uurida. Samuti ehib minu telefoni kate, millel on Vincent can Gogh "Mandliõied" (vt joonis 1). Antud teos on positiivne ning sümboliseerib minu meelest õrnust, millele viitavad alles tärkavad mandliõied.

Vincent van Gogh on kindlasti väga põneva elulooga persoon. Augusti lõpus juhtus Van Goghi muuseumis olema ka näitus, mis keskendus Vincenti eluloole. Põhjus, miks me Vincenti eluloost nii palju teame, on säilinud kirjavahetus tema lähima sõbra, venna Theoga. Näitus oli tehtud ajateljena, kus peal jooksid väljavõtted tähtsamatest kirjadest ning teosed, mida ta teatud eluperioodil oli maalinud. Kuigi tema elu oli üpris kurva kõlaga: vaimuhaigus, väike usk endasse, elamine oma venna kulul jne, siis "Mandliõied" sümboliseerivad ka positiivsemat ellusuhtumist.

Oma 1888. aasta kirjas vennale kirjaldab Vincent: "Mulle tundub, et meil ei ole võimalik õppida jaapani kunsti ilma, et muutuksime õnnelikumaks ja rõõmsamaks. See suunab meid tagasi looduse juurde." Just Jaapanist ning selle kunstist on van Gogh ammutanud palju inspiratsiooni ning seda ka teose "Mandliõied" maalimisel. Jaapani kunstnikud jätsid tihti teose tagaplaani tühjaks, samas esiplaanil asuvad teosed olid suured. Veel ei ole teosel näha horisonti ning tekib tunne, et terve objekt ei ole maalile ära mahtunud, mis on samuti omane jaapani kunstile kui ka "Mandliõitele." 1888. aastal kirjutatud kirjas mainib Vincent, et samaväärne Jaapaniga võiks ehk olla Lõuna-Prantsusmaa, kuhu ta oma sammud seadis. Ta uskus, et kunstnik peab elama primitiivsemas kohas, et leida värve, millel oleks rohkem elu. Lõuna-Prantsusmaal lootis van Gogh luua kunstnike kogukonna, mis sarnaneks munkade kogukonnale. Lõpuks liitus temaga vaid Gauguin, kes pärast mõne kuu möödumist lahkus Vincenti juurest erimeelsuste tõttu. (Vangoghmuseum.nl, 2016)

Joonis 2. Vincent van Gogh "Päevalilled"

Allikas: Vikipeedia, 2016

Teos on maalitud Prantsusmaal 1890 aastal, veidi enne Vincent van Goghi surma. Olles kuulnud, et tema vend Theo on saanud poja, hakkas maalima teost, mis sobiks vanemate voodi ning lapse hälliga samasse tuppa. Ka varasemalt on Vincent maalinud taimi, lilli, oksi natüürmordina. Näiteks 1888. aastal maalitud üks versioon päevalilledest. (vt joonis 2.) Kuid "Mandliõied" on maalitud sootuks erinevalt, nimelt seekord ei saa kindel olla, kas tegu on oksadega, mis on ikka puu otsas või on nad ehk lõigatud ja vaasi pandud.(Wanderingmist.com, 2016) See on väga ebatavaline lähenemine van Gogh poolt. Mandliõied sümbliseerivad kunstnikule uuestisündi. Õide puhkemas taimed viitavad kevadele ning uue elu algusele. Seega oli tema jaoks tegu ideaalse kingiga lapse sünni puhul. Kuuldes oma vennalapse sünnist, soovis ta neile Pariisi külla sõita. Kuigi ta teadvustas, et tal on hakanud just parem ning reis suurde linna võib talle ja tema vaimuhaigusele jälle koormavalt mõjuda, lootis ta, et aeg, mille ta oli varasemalt haiglas veetnud, aitab tal oma eluga edasi minna. Samuti ta oli ka kirjades viidanud, et pärast viimast haiglas olekut on ta tunne palju parem. 1890. aasta mais sõitiski ta Pariisi oma perele külla ning võttis ka antud maali endaga kaasa. Kahjuks näitas tema vaimne tervis jällegi halvenemise märke ning ta suri vaid kolm kuud hiljem, 1890. aasta suvel.

Teosel on kujutatud õide puhkemas mandlivõrseid: osad õied on avanenud, osad alles avanemas. See sümboliseerib millegi uue algust. Kuna mandlitaim on omane ka Vahemere maadele ning mandlitest valmistatakse martsipani, siis sümboliseerib see teos ka mulle soojust, magusust ning üldist õnnetunnet. Maalil on hele koloriit ning sinine foon. Kuigi terve taust on maalitud külmas toonis, siis mandliõied on roosakad, mis annab soojema mulje. Jooned on kontrastsed: näiteks okstel on näha, kuidas need on musta piirjoonega eraldatud taustast. Mandlitaim asub teose esiplaanil ning kasutatud on lühikesi pintslitõmbeid. Jooniselt 3 on neid hästi näha suurimalt oksalt, kuhu on lisatud sinist värvi, kuid tegelikult on terve maali maalimisel kasutatud van Goghile omaseid lühikesi pintslitõmbeid ning hoolega silmitsedes võib neid näha ka antud fotolt. Maali pind on krobeline (Silmitsedes maali alumist paremat osa on näha koht, kus sinist on lisatud palju palksemalt, võrreldes ümbritseva alaga). Teosel on vaba rütm: seda teost maalides soovis ta pääseda liigsest analüüsimisest ning maalis seda spontaansemalt, liigselt mõtlemata. Sellepärast pole märgata ka sümmeetriat. Tegu on õlimaaliga.

Joonis 3. Vincent van Gogh "Mandliõied"

Allikas: Van Gough muuseumi kodulehekülg

Vincent van Gogh oli Hollandist pärit postimpressionist. Ta tegutses samal ajal Toulouse-Lautreci ning Emilie Bernardiga, kellga ta kohtus Fernard Cormoni stuudios Van Goghd peetakse moodsa kunsti eelkäijaks: näiteks sai temast inspiratisooni Matisse (Vangoghmuseum.nl, 2016). Pärast Vincenti surma tegeles tema maalide levitamisega vend Theo. Kuid ka tema suri vaid 6 kuud pärast oma venda. Edasi võttis asja käsile Theo lesk, kes pühendas enda järgneva elu Vincent van Goghi teoste levitamisele ning tutvustamisele. Pärast Johanna van Gogh-Bongeri surma tegeles teoste levitamisega edasi tema poeg (See sama, kellele on maalitud mandliõied). tema võttis laenu, et panna aluse Vincent van Goghi sihtasutusele, millest kasvas välja van Gogh muuseum, kus asub täna väga palju Vincent van Goghi teoseid. (NGA, 2016)

Kasutatud materjalid:

Vangoghmuseum.nl. (2016). Inspiration from Japan. Loetud, https://www.vangoghmuseum.nl/en/stories/inspiration-from-japan#1, 30.10.2016

Vikipeedia (2016). Sunflowers (Van Gogh series). Loetud: https://en.wikipedia.org/wiki/Sunflowers_(Van_Gogh_series)#/media/File:Vincent_Willem_van_Gogh_127.jpg, 30.10.2016

Wanderingmist.com. (2016). Almond Blossoms Painting by Vincent Van Gogh - A Rare Desolate Bloom, Frozen in Time. Loetud: http://wanderingmist.com/inspiration/almond-blossoms-painting-by-vincent-van-gogh-a-rare-desolate-bloom-frozen-in-time/, 30.10.2016

Vangoghmuseum.nl. (2016). Beacon for Modern Art. [online] Loetud, https://www.vangoghmuseum.nl/en/stories/beacon-for-modern-art#15, 30.10.2016

Van Gogh muuseumi kodulehekülg (2016).  Loetud: http://lh6.ggpht.com/KmJoxrW1kTvgC5oTdrFHoHLE6WzAp4X9x49z2VObHvflLh2HWQqQfQDuRVEKr5FDfSgtbVmvMm4QHIQPHVennvsXIq7jiznA8iCJvZ1Arw=s3840, 30.10.2016

Vangoghmuseum.nl. (2016). Van Gogh’s Life, 1853–1890 - Van Gogh Museum. Loetud: https://www.vangoghmuseum.nl/en/vincents-life-and-work/van-goghs-life-1853-1890, 30.10.2016

NGA (2016). The Van Gogh Museum. [online] Loetud: https://www.nga.gov/exhibitions/vgmsm.shtm, 30.10.2016

Eesti Draamateater - juugendarhitektuur Tallinnas

Eesti Draamateater - juugendarhitektuur Tallinnas

Eesti Draamateatri hoone asub kohe Tallinna Reaalkooli lähedal aadressil Pärnu maantee 5. Draamateater on vanim Eestis säilinud teatrihoone (valmimisaasta 1910). Maja arhitektid on  Aleksei Bubõr (1876-1919) ja Nikolai Vassiljev (1875-1941).

Teatriekspert H. Seeling tõi Bubõri ja Vassiljevi projekti juures välja head ruumiplaneeringut, mis on ka üks juugendstiili tunnustest. Teatri kõik fassaadid on juugendile omaselt eriilmelised ja väljendusrikkalt plastilised. Liigendatus hoonel demonstreerib "seest väljapoole" projekteerimist. Krohvitud katuse- frontoone ääristab diskreetne ornament, esifassaadi kolmikakna kompositsiooni täiendavad figuraalreljeefid, mis on juugendstiili tunnuseks.

 

Pilt 1. Mina ja Eesti Draamateater

Kasutatud materjalid:

http://www.temuki.ee/arhiiv/2004/07/juuli_t01.pdf, loetud 18.09.2016

http://www.draamateater.ee/teekond-ajaloolistesse-teatrimajadesse, loetud 18.09.2016

Kaido Ole elu ja looming

Kaido Ole elu ja looming

Pilt: Kaido Ole

Kes on Kaido Ole?

 

Ta on Ekspressi andmetel vabakutseline kunstnik, endine EKA maaliprofessor, Kristjan Raua nimelise aastapreemia ja kahekordne Kultuurkapitali aastapreemia laureaat. Kaido Olel on olnud ohtralt isiku- ja grupinäitusi nii Eestis kui välismaal. Näiteks on ta koos Marko Mäetammega osalenud Contemporary Istanbul VIP programmis ning ei saa mainimata jätta ka nende ühist tööd Veneetsia biennaalil

Pilt: Kaido Ole maali avamine Noblessneri sadamas

Kaido Ole on loonud palju kaasaegset kunsti. Kuid "tavainimesele" võibolla kõige rohkem on jäänud silma tema töö Noblessneri sadamas. Ole nimetas maalingut justkui oma proovitööks, et näha, kuidas selline hiiglaslik maal välja kujuneb. Kunstnik mainis, et ta tahaks ka tulevikus linnaruumi oma seinamaalidega rikastada. 

Islandi kunsti lood

Islandi kunsti lood 

Hulda Hakon "Oli terve hulk mõtteid"

    22. oktoobril otsustasin külastada Kumus näitust "SAAGA. Islandi kunsti lood." Kuna olin kohe reisile minemas ja tahtsin enne ära käia, siis oli ka viimane aeg. Alguses sisse astudes olin väga segaduses. Kuigi näituse mõte oli tutvustada Islandi kunsti, siis tööde mõtet oli raske leida: pea lihtsalt kärssas otsas ja aru ei saanud väga midagi. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas näitus meeldima.      

Johennes S. Kjarval "Soov lennata"

    Näitusel oli päris paljude islandi kunstnike töid. Kõige rohkem jäid meelde Johannes S. Kjarval ja Hulda Hakon.  

    Kjarvali peetakse üheks Islandi kõige tähtsamaks kunstnikuks. Tema tööd pole küll sürrealistlikud, kuid mõned sisaldavad absurdi ja sümboleid. Näiteks sobitas ta haldjaid ja müüte Islandi maastikuga. 

    Hulda Hakon on skulptor ja maalija, kelle töödeolulisemad osad (mõtted) on inimeste vahelised suhted, tihti viitega islandi mütoloogiale. Nagu oli ka näha Kumus, siis oluline osa tema teostes on tekstil. Kuigi tekst on võetud igapäevaelust, siis koos skulptuuri/maaliga luuakse hoopis uus "reaalsus." 

Pilt Kjartanssoni videost

 Kõige rohkem mind kõnetanud teos on Ragnar Kjartanssoni "Halastasus." Ragnar Kjartansson on islandi performance- kunstnik. Kumus vaadatud teos oli 62min pikkune video, kus Kjartansson mängib kitarri ja laulab: "Oh why do I keep on hurting you." Video on mahedates toonides iskliku sisuga. Teos on filmitud 2004. aastal, seega asub tema performance kunsti tee alguses. Performance kunstiga alustas ta tõsisemalt 2002. aastal, enne seda tegeles ta maalimisega. Minu meelest pole teos ruumiga väga seotud, sest see tõmbas mu justkui näitusest eemale. Panin kõrvaklapid pähe ja vaatasin 5min ekraani ning kuulasin, kuidas Kjartansson ühte lauset korrutab. Nagu kaasaegse kunstiga juba on, siis mõte tuleb ise üles leida. Mina usun, et seda teost mõistavad kõik inimesed erinevalt. On ju kõikide inimeste elud juba nii omamoodi. Mõni mõtleb video vaadates ühele inimesele, mõni ühiskonnale, mõni asutusele jne. Sellepärast ei soovigi detailidesse laskuda, mis mõtted too video mulle pähe toob. Leian, et see on liiga isiklik teistega jagamiseks. 

   Minu jaoks on teos melanhoolne. Kuigi lause on  üks ja see sama, siis seda korrutades hakkab mõte hoopis muid radu käima. Teose peateema minu jaoks ongi, et tuleks astuda korraks välja sellest kiirest maailmast ja mõelda ühele asjale, millega sa rahul ei ole. Kuna kunstnik ise oli elanud väga rokilikku elu, siis tema jaoks oli tegu esimese sammuga oma ninakast iseloomust loobumiseks ning alustada teed enda islandi identiteedi leidmiseks. Teose pealkiri "Halastus" vihjabki rohkem kunstnikule endale: saada halastust oma eelneva elu eest ja miks ta ise endale haiget teeb. 

Allikad:

Hulda Hakon http://icelandicartcenter.is/people/artists/hulda-hakon/ Loetud: 07.11.2015
Johannes S. Kjarval https://en.wikipedia.org/wiki/Jóhannes_Sveinsson_Kjarval Loetud: 07.11.2015
Mercy: Loetud, http://www.ubu.com/film/kjartansson_mercy.html Loetud: 07.11.2015
Ragnar Kjartansson https://en.wikipedia.org/wiki/Ragnar_Kjartansson_(performance_artist) Loetud: 07.11.2015

Kumu

 Kumu

Pilt 1. Erakogu. Taanlane Nancy näitusel Vaikus on kuldne.

12. septembri hommikul külastasin Eesti Kunstimuuseumi - Kumu. Käisin seal koos taanlastega, kes meil külas olid, ja nende hostidega. See oligi põhjus, miks sinna sattusin ja just seda muuseumi külastasin. Nagu Kumule tavaks, on seal üleval püsinäitus ja vahelduvad näitused. Seega jõudsime kiiresti visata pilgu peale 4. korrusel asuvale näitusele Vaikus on kuldne. Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles   Kolmandal korrusel asuv Varamu täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni. Seega leiab sealt nii Kristjan Raua, Konrad Mäe ja teiste kunstnike töid. Muidugi ei puudu sealt Johann Köleri meistriteosed. Köler on nimelt esimene eesti soost akadeemilise kunstiharidusega maalikunstnik. Ta pani aluse Eesti portree- ja maastikumaalile, osalt ka eestiainelisele olustikumaalile. 

Pilt 2 Erakogu. Pildil Johann, Lauritz ja Magnus 4. korruse saalis

 August Weizenberg oli eesti rahvusliku skulptuuri looja. Juba 25-aastasena kolis ta Saksamaale. Tema elu möödus veel Peterburis, Münchenis ja Berliinis, Roomas.

  Neljandal korrusel on 20. sajandi teise poole eesti kunsti päralt. Sel korrusel on mitmeid eriilmelisi ülesandeid. Vaatluse alla võetakse nõukogude riigi ja kunsti vahekorrad, kõige ilmekamalt kõneleb neist sõjajärgse sotsialistliku realismi väljapanek 

 Kumu püsiekspositsiooni olen külastanud mitu korda, kuid alati jääb midagi uut silma. Seekord jäid eriti silma just skulptuurid. Näitus kui tervik on väga varieeruv nii teoste kui ka emotsioonide poolest. Neid on täiesti seinast seina. Kuid lemmik saaliks oli seekord Köleri saal, kus keskel asusid Weizenbergi skulptuurid.
  Ruumis oli väga rahulik ning kerge emotsioon... esmapilgul.  Natukene süvenedes märkad, et näiteks võib ühel rõõmsal ja pontsakal beebil olla käes vikat või karikas veiniga. Sellepärast valisngi analüüsitavaks teoseks  August Weizenbergi marmorist skulptuuri ”Suvi”. Teost hakkas Weizenberg  valmistama aasta pärast ema surma. Tol ajal elas ta Viinis, kuid 1880. aastal käis ta ka Tartus õdedel külas ning tõenäoliselt kohtus siis Kretzwaldiga, kes elas juba Tartus. Loomingukarjääris  asub teos “Suvi”  üpris keskel. Juba olid tulnud äramärkimised Pariisi maailmanäitusel ja Chicago maailmanäitusel.

Pilt 3. Erakogu. August Weizenberg "Suvi"

Esimene reaktsioon oli teose juures selline, et ei pannudki seda tähele. Olin süvenenud Köleri maalidesse. Kuid ruumist väljudes jäi see teos meile Anderiga silma. On ju ikka väga konflikti tekitav, kui näed kuju lapsest, kellel on sirp käes. Seega asubki teose fookus minu jaoks sirbil. Teos pani mind mõtlema elu ebaõiglusest ja paratamatusest. Ei saa ju süüdistada last, et tal sirp on käes, kuid ometi see nii on. Ja kas tegelikult juba nii pisikesen on määratud, kes temast saab?! See ongi minu jaoks teose peateema.

 Sirpi nähes tekib muidugi seos kommunismiga. On see ju üks kommunistlike parteide sümboleist, mis algselt tähistas küll tööliskalassi ja talurahva liitu.

 Teose pealkiri on “Suvi”. Seega on see väga neutraalne (nagu ka teose värv). Sümboliseeribki just vilja valmimist ja muid suviseid “sündmusi”. 

Kuna tegemist on skulptuuriga, siis on teos väga seotud ruumiga. Teos asus ruumis üpris keskel. Seintel ümbritsevad teda Köleri maalid. Lähedal asus ka teisi skulptuure. Varju ja valgusega polnud ka mängitud. Lihtsuses peitubki võlu!

Allikad:

August Weizenberg https://et.wikipedia.org/wiki/August_Weizenberg Loetud: 17.09.2015
Johann Köler https://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Köler#Looming Loetud: 17.09.2015